10. Still Light

Lõpuks sai valmis minu esimene Still Light. Muster ostetud läbi Ravelry (disainer Veera Välimäki). Lõngaks SMC Select Highland Alpaca Fino. Kulus 7 tokki ja veidi peale. Kasutasin vardaid nr. 3 ja kudusin l-suurust. Nüüdseks olen nädala kandnud ja peaaegu väga rahul, kui välja arvata see, et on kohti, kus lõng kipub topiliseks minema – koositselt 50% villa, 50% alpakat. Varrastel ka juba uus – seekord materjaliks Drops Alpaca.

It´s my first Still Light. Loved this pattern, it´s from Ravelry (Still Light Tunic, designer Veera Välimäki). The Yarn is a Highland Alpaca Fino by SMC Select (I used 7 skeins and a little bit more for pockets). Used needles size 3.  Really happy and I will knit this lovely piece definitely again!

9. Namaste, Hermosa

Detsembris oli võimalus tellida läbi Lõngamaania enesele Namaste kotte – ja kotikesi. Olin varem ka Namaste reklaame ajakirjades näinud, kuid ei olnud neile siiani ülearu tähelepanu pööranud. Miskipärast Lõngamaanias pakkumisi vaadates tekkis minus mingi säde, mis ütles, et “Namaste, Namaste, Namaste – tahan Namaste kotti”. Üritasin sooviga toime tulla. Ja tulingi, kuni sattusin Krentu blogist lugema lugu tema Namaste Lagunast. Pean tunnistama, et Laguna oli ka minu nr. 1 valik, millele järgnes kohe – kohe Monroe. Pidasin endiselt soovile endale üks Namaste kott osta, vastu.

Aasta 2011 sai läbi, aga soov elas edasi. Ja käisin ühe tihedamini Krentu postitust vaatamas. Ja Youtubes videosid ning guugeldasin Namaste kottide tutvustusi. Lõpuks läbi Krentu blogi, taas, sattusin knittibitty.de lehele. Telekast jooksis Viini sümfoonikute uusaastakontsert ja mina silmitsesin eelmainitud lehel pakkumisi. Ja Hermosa oli superpakkumine – 59 euri. Tõenäoliselt oli see ja teine pakkumine, mis võimaldas säästa poole saatekuludest Eestisse (ehk transport 8 euroga) argumendiks.

Täna helises minu telefon. Lamasin parajasti voodis, sest mu pea valutab nii kohutavat moodi juba teist päeva (tuul ja paha ilm õues). Helistajaks oli ELS kuller – ise veel imestasin, et miks siis nüüd. Sain paki kätte, tegin lahti – ja peab ütlema, et peavalu vähenes kohe oma 70% võrra. Minu Hermosa oli kohale jõudnud! Kott on suur, väga suur. Minu värviks on sinine (või siis võõramaakeeles peacock) Magnetid hoiavad seda suurepäraselt koos ja mulle, kes eelistab enesega kaasas kanda poolt elu, just nagu loodud. Veel meeldivad mulle väga – väga taskud. Ja neid on ohtralt. Eest kaks lukuga taskut – üks suurem ja teine väiksem. Ühel küljel tasku, kuhu sobib ideaalselt 0,5 l pudel ning teisel pisikese “tabalukuga” tasku tähtsamate asjade hoidmiseks. Tagaküljel on tasku-laadne moodustis dokumentide hoidmiseks (A4 ei mahu küll väga kenasti sisse – kõik väiksemaformaadilisem mahub ideaalselt). Sees on taskulaadsed moodustused telefoni jaoks ja veel üks samasugune, veidi suurem. Samuti lukuga tasku tagaseinas – ka piisavalt suur.

Kott on ise suur -suur (Piltidel suuruse võrdluseks üsna suure formaadiline Haapsalu salli raamat). Üks suurimaid, mis mul kunagi on olnud. Aga… Olen 120 % rahul ning soovitan teistelegi. Namaste!

8.Aasta uus – Kaks null üks kaks

Enne uut aastat kudusin neli paar täiesti tavalisi sokke – jõulukingitusteks. Viimastega oli küll see oht, et need ei valmi õigeks ajaks (lõpetasin 22 õhtul). Enne sokkidega tegelema asumist kudusin tuunikat. Leidsin Ravelrys kolades ühe tuunika, millesse kohe armusin – Veera Välimäki Still Light Tunic. Tuunika on nagu tuunika ikka, aga sellel on taskud, kuhu on mõnus, pidades silmas praegust aastaaega mõni taskurätike pista. 

Kudumist alustasin 4. novembril.Lõngaks suurepärane SMC Highland Alpaca Fino. Hetkeks olen niikaugel, et jõudsin esimese katsega taskuteni… ja alustasin otsast peale. Tegin küll tööproovi, mille järgi leidsin enese suuruse, kuid tehtut selga proovides selgus karm tõde, et on liiga suur. Seega võtsin väiksemad vardad ja valisin kudumiseks l suuruse. Praegusel hetkel tundub normaalne. Olen jõudnud sinna, kus eelmisel korral katkestasin – taskutest edasi – 15 cm on kududa veel kuni tuleb vastu alläär. Peale selle on veel kududa käised ja taskud. Olen optimist ja samas ka realist ning loodan, et tuunika saab valmis järgneva kahe kuu jooksul. 

Suures sokikudumistuhinas kudusin ühest pisikesest lillast lõngakerast (arvan, et tegu on “Sprint”iga) pisikesed, hetkel veel omanikuta, sokid. 

7. Külmades

 

Ilmad lähevad iga päevaga aina külmemaks ja rõskemaks. Mina armastan soojust – seepärast olen taaskord vardad kätte võtnud ja ühtteist teinud.

Eelmisel sügisel ostsin enesele Hobipunktist vaimustavate värvidega  Novita Purot – metsarohelist ja ploomilillat – mõlemat 9 tokki. Augusti alguses alustasin metsarohelisest  suure kaelusega tuunika kudumist. Tuunika iseenesest sai valmis juba septembris. Aga see nn. suur kaelus ei olnud üldse õige. Harutasin seda neli korda ja kudusin uuesti. Lõpuks võtsin juhendi taaskord ette, ja lugesin sealt olulise detaili, et vaheta vardad suuremate vastu. Olles kaeluse uuesti kudunud nr 6,5 varrastega, on tegemist lõpuks suure kaelusega tuunikaga.  Lõngaks oli Novita Puro, metsaroheline – kulus 11 tokki. Nendest üheksa ostsin eelmisel aastal Hobipunktist ja kaks puudujäävat Tartust Prismast. Kasutasin Knitpro integreeritavaid ringvardaid nr. 4,5 ja nr. 6,5(juhendis soovitab küll nr. 6, aga Tartust Liannist olid kõik kuued kahjuks siis otsas ) ning bambusest kampsunivardaid nr. 6

Septembris ostsin Tartu Prismast enesele ühe tokki Novita Nallet – vaarikaroosat värvi. Tahtsin temast sokid kududa. Paraku oli mul ühest kevadisest “Pääsusabast” järel veidi valget Novita Wooli ja vanaema oli eelmisel sügisel kõrdmaolisi kudunud. Mulle need pahempidised read ei meeldi kõrdmaoliste puhul, seepärast tegin oma versiooni. Kõik read on parempidi, valge osa on kootud tõstes 3 rida järjest lihtsalt roosasid silmuseid kõrvale ja neid nn. venitades. Nr. 2 vardaid mul siis ei olnud – st. olid eelmisel Knitpro omad, millest oli alles 4 – ja nelja vardaga mulle ei meeldi kinnast kududa. Lõngamaaniasse olid parajasti sellel ajal müügile tulnud uued Knitpro kuubikukujulised kudumisvardad. Just nendega ongi minu kindad kootud. Neljakandiliste varrastega oli väga mõnus kududa – silmused istuvad kenasti vardal ega jookse kusagile. Lõnga kulus peaaegu tokk Novita Nallet ja umbes 50 grammi Novita Wooli.

Kahed sokid olen ka kudunud. Sinised on kootud varrastega nr. 2 Dropsi suurepärasest Fabelist ja rohelised varrastega nr. 2.5 rohelisest Caprist (sest vahel on iseenese kootud puuvillaseid sokke ka tarvis). Rohelistele kudusin sääreossa umbes 1 tolli ulatuses sisse ka elastikniiti – nüüd seisavad kenasti üleval!

6. Vaikus

Tegelikult on nii, et selle suure pika vaikuseaja olen ma ka käsitööga tegelenud. Peale Kristjani mamma õlasalli valmimist kudusin lõpuks ka enesele Pääsusaba – just selle, mis siin pildil on. Sai teine väga mõnus ja pehme – kui paraku kanda olen jõudnud teda vaid paar korda, sest tegu on tõeliselt suure salliga (188×98 cm).

Suvi hakkas lähenema ja mina sain valmis roosa mummukoti, millest ma pilti pole teinud. Peale mummukoti valmimist tegelesin Aafrika lille motiivide heegeldamisega. Siiani on neid lillesid tehtud mul kokku üle 70ne. Hetkel mõtlen, mis neist kokku panna – on teised pastellsetes toonides valgetel põhjadel.

Suurel suvel ma ei kudunud. Puhkasin niisama. Augusti lõpuks kudusin ühele kenale pisipoisile pisikesed sokid – valged ja kenad. Peale seda tegin Lõngamaaniast tellimuse ja sain kätte kaks tokki kaunist Drops Fabelit, millest kudusin endale täitsa tavalised sokid. Tellisin ka Kaffee Fassetti disainitud punase tooniga lõnga, mis ootab hetkel sokkideks saamist.

Praegu on pooleli kindad – kahekordsed ja hästi soojad labakud. Pildid nii kinnastest kui ka sokkidest tulevad järgmistes postitustes!

5. TK projekt – põrandavaip

Registreerisin end aastaid tagasi Isetegija.net foorumi kasutajaks. Senini olen käinud sealt ideid ammutamas, ise postitanud eriti ei ole.

Sattusin jälle nii nädalakese eest sinna lehele, ja avastasin TK projekti Põrandavaip. Kuna hetkel on pooleli ühest toast asjade kolimine, mille käigus ilmnes, et on ka riideesemeid, mida enam tarvis ei lähe, lõikasin need ribadeks ja kerisin ribad kokku. Sellest edasi mingi hetk tuli uus “Käsitöö”, kus oli sees ka trikotaaźiribadest heegeldatud vaibakese õpetus. Saades sellest innustust ja vaadates nurgas olevat materjalikotikest, mõtlesin, et võtangi vot minu jaoks esimesest TK projektist osa.

Minu vaibake, mis läks uut elu elama WC eesruumi on selline nagu ikka kõikse esimesed tööd kipuvad olema. Pole tal värvivalikuga vaeva nähtud, ja kõik sündis üldse kuidagi juhuslikult. Ise olen rahul – üksikuks jäänud sokid said  ribadeks lõigatud ja ribad annavad mõnusalt äkilisi toonimuutusi.

Vaiba läbimõõt on 92 cm. Paraku avastasin mõõtmistegevustel, et vaip pole päris ümmargune (päris ümmargusena poleks ta oma uude asupaika ära ka mahtunud) loen selle esimese heegeldatud vaiba veaks – teinekord tean, mida vaadata. Heegeldamiseks kasutasin heegelnõela nr. 9 (lihtsalt enam suuremat ei olnud!).

Uue elu said selles vaibas õe kaks pluusi (üks must ja teine rohekas) minu dressipüksid (enamus musta vaibas), minu dressipluus (pruun), triibuline pluus (kollakas – pruunikad triibud), kohutavalt palju üksikuid sokke ja üks kasutuna seisnud trikotaaźitükk (millega keskelt alustatud – ehk sinakas).

 

 

4. Veel üks pääsusaba

Kristjani mammal oli sünnipäev. Ja kuna mamma on mulle väga armas, tahtsin talle teha sünnipäevaks ka midagi armsat, sooja ja head. Kuna pääsusaba muster on nn. pähe kulumas, kudusin ka mammale pääsusaba salli.

Materjaliks on tundmatu punane lõng, tõenäoliselt peaks see sisaldama lisaks villale ka mingi osa akrüüli. Kasutasin taaskord vardaid nr. 6. Salli mõõdud on 170x85cm ja sall kaalub 158. grammi. Pildid on tulekul, sest fotoaparaat, millega kõnealust salli pildistasin, et hetkel avastusretkel Ida – Virumaal.

Kuna pääsusaba muster on üsna selgeks saamas (põhiosa koekiri on küll juba selge nagu seebivesi ja maikellukesemustrid ka enam – vähem), otsustasin, et ka minul on lõpuks ühte pääsusaba salli tarvis. Kudusin küll enesele suve viimastel kuudel Heartlandi salli, aga üks võiks veel olla, sest salle – neid pole ju kunagi palju! Hetkel ongi minu enese pääsusaba veel varrastel. Alustasin eile õhtul (kudusin Oslo MMi vaadates) ja tänase seisuga on põhiosa 14 mustrikordust kohe – kohe valmis. Lõng on ka mõnus – värvi vahetav!

3. Pääsusaba

Varrastel olnud pääsusaba sai valmis. Olen ka enne selle blogiga alustamist kaks pääsusaba teinud (mõlemad oli kootud nr. 3 varrastega ja olid mulle kui eriti kärsitule kudujale tõeline piin).

Musteriks on Evelyn Clark´i suurepärane Swallowtail Lace Shawl (tõlgituna siis pääsusaba).

Seekordne pääsusaba on kootud varrastega nr. 6 Ja täpselt nõnda nagu originaalmustris kirjas (algusmustri kirjakordi ei suurendanud). Materjaliks on Midara Wool, kulus tokk ja natukene peale (salli kaal on 122 grammi). Salli mõõdid on 200 cm x 65 cm.

Peale valmimist panin venitusse ka, aga paistab, et asi on lõngas (peaaegu täisvillane), ja sakid ei veninud nii sisse, kui meriinolõngast kududes.

Salli sai omale kandmiseks ema, pildil demostreerib seda minu õde Gerda.

Varrastel on hetkel ka juba teine sall. Põhiosa esimese mustri sain valmis  - teine muster ei lähe kuidagi klappima (neli korda harutamist ja uuesti kudumist ja ikka ei klapi – siiani viga üles ei leia!).

2. Sokid

Minu käsitöötegemine on viimasel ajal soiku jäänud, sest vahepeal olid jõulud (tuli teha suuremal hulgal piparkoogitaigent) ja koolis kiiremad ajad. Samuti jäin peale jõule nõndamoodi grippi, et paari päeva jooksul ei olnud mul aimu, kas parajasti päev või öö. Püüan end nüüd kevade poole parandada ja käsitöökorvis seisvate nn. poolikute asjade varu vähendama hakata. .

Siiski – siiski valmisid enne seda, kui aastast 2010 ajalugu sai kolm paari sokke. Viimased, lillad 31. dets õhtul loetud minutid enne südaööd!

1. Lillad sokid. Mustriks Twinkleberry, vardad nr. 2 (uued ja edevad KnitPro omad!), lõngaks eelmisel kevadel kindateost üle jäänud kaks tokki Sockenwollet. Sobivad suurusele 37-38 ehk nende uueks omanikuks saab minu õde.

2. Loodusvalged maavillased on kootud varrastega 2.5. Lõng on pärit Hiiumaalt, on hästi pehme ja mõnus. Ja lambalõhnaline.

3. Värvilised, Novita Polkkast. Lõnga ostsin Tartust Prisma Peremarketist, kus on suur valik Novita lõngu (peaaegu kõik vist, mis hetkel tootmises), samuti oli seal Red Heart´i lõngu. Vardad olid nr. 3.5. Kudusin nad hästi pikkade säärtega – siis talvel hea saabaste sisse panna, ei tule lumi sisse.

Hetkel ootab sokkideks saamist veel kaks kera Polkkat, sest mul on tõsine villaste sokkide põud. Üks neist sinine, ja teine roosakates toonides. Samuti on varrastel kohe- kohe lõpetamisel pääsusaba, mis on suurim senikootutest (koon hetkel varrastega nr. 6) – tuleb soe ja mahukas sall. Aga nendest teine kord.

 

 

1. Algus

Minu päris esimene postitus isetehtule. Ehk presenteerin selles postis kahte mütsi, käpikuid ja kolmnurkrätikut.

1. Müts nr. 1 (õpetus pärit ajakirjast KnitSimple; holiday 2008). Lõng: Phil Crochet võetuna kahekordselt.Tellisin enesele kunagi kevadel Hõbelõngast seda suuremas koguses beebiteki jaoks. Beebitekk sai valmis ja ka üleantud, mõned tokid jäid aga järgi. Kahest tokist valmis mõnus soojade sügisilmade müts. Kasutasin vardaid nr. 3

2. Müts nr. 2 (sama õpetuse järgi, mis esimenegi müts, seekord mustrita, et kena triibustik paremini esile tuleks.). Lõng: Katia Azteca. Väga mõnus ja samas ka soe lõng (50% akrüüli, 50% villa), loob pealgi huvitavaid mustreid ka. Kohe, kui seda Liannis nägin, teadsin, et sellest saab suurepärase mütsi. Kulus 0,5 tokki. Kasutasin vardaid nr. 4

3. Käpikud. Kootud Selverist ostetud Red Heart Lisast. Ostsin kaks tokki lillat lõnga, ja olin umbuslik (millegipärast on mul tunne, et ega see akrüül ikka õige materjal pole) soojapidavuse suhtes. Olles käpikuid nädalajagu kandnud, olen rahul.

Mu alati külmetavad käed on nüüd igatahes soojas! Lõng on kudumiseks võetud kahekordselt, kudusin seekord pöidlakiiluga kindad. Vardad nr. 4 ja kaunistuseks on peal heegeldatud lill, mis omakorda on kaunistatud pärlitega. Mulle igatahes nad väga meeldivad !

Ja viimasena mu kaua tehtud kaunikene. Mitu korda olin juba loobumismõtetes, sest mustri lugemine ei tahtnud alguses üldse edeneda. Olin enese “piinamiseks” piisavalt väikesed (vähemalt minu jaoks) vardad ka võtnud – nr. 2.5. Kudumist alustasin 22. juulil, kui olin Vormsil puhkamas. Üle kivide ja kändude, vahepeal nii poolteist kuud kudumispausi pidades, otsustasin, et see rätt peab ikkagi lõpuni tehtud saama. Ja lõpuks ta valmis, oktoobri keskel. Paraku läks sealt veel paar nädalat edasi, enne kui jõudsin tema venitamiseni. Enne venitamist nägi ta ikkagi üsna käki moodi välja. Suur oli mu imestus, kui peale venitamist vaatasin, et ikka väga ilusa asjaga olen seekord hakkama saanud. Mustriks on E. Clark´i suurepäraselt kaunis Heartland Lace Shawl ja lõngaks Midara Roma. Vardad eelpool mainitud suuruses 2.5. Salli mõõdud on 182×107 ja kaalub ta 94 gr.